Mina ja mu õeke (Juuli ja Ella)

Õega on tore koos hängida. Ja mängida! Katsuda on ka tore 🙂 Pärast tegime musi ka, aga seda ei saanud emme enam pildile 😀

Kes päästab ühe elu, päästab terve maailma. Vabariigi aastapäeva eri.

Kuulasime Ellaga presidendi kõnet. Mida öelda? See on tore, et presidendil oli mask ees, ta annab sellega rahvale eeskuju, aga ma arvan, et hümni laulmise ajal võinuks selle siiski ära võtta. Ja pärast tagasi panna. Mis veel? Ei olnud midagi erilist. Halb just mitte, aga hea ka mitte. Kohustuslikud jutupunktid käidi läbi (hooldajad jne), aga mida kuulda oleks tahtnud, ei kuulnud.

Täna tulnuks panna inimestele südamele ennekõike seda, et nad ei mõtleks mitte ainult enda, vaid ka TEISTE peale. Et vabadus ei hõlma mitte ainult MINU vabadust, vaid ka teiste inimeste vabadust. Vabadust ellu ning terveks jääda. Ja et selle nimel tükikest oma vabadust ära anda pole liigne ohver. Ehk: pane mask ette, sest see võib päästa kellegi elu! Sa ei pruugi teda tunda, aga ta on inimene. Kellegi vanaema või vanaisa, ema või isa. Ja – sa võid tunda end tervena, aga see on selline viirus, kus mõni tunnebki end tervena. Pane ikka mask ette ja hoia ikka distantsi, sest just sina võid olla see inimene, kelle tõttu mõne teise inimese vanaema või vanaisa, ema või isa haiglasse hingamisaparaadi alla satub. Sa ju ei taha seda? Muidugi mitte. Sa lihtsalt võib-olla ei teadnud. Seepärast ongi pidupäevakõned nii olulised. Sest neis saab välja öelda asju, mida kõik võib-olla ei tea. Ja mis võivad muuta elusid ning saatusi. Võib-olla isegi päästa elu. Elusid.

“Whoever saves one life, saves the world entire.” Kes päästab ühe elu, päästab terve maailma. Midagi sellist oleks tahtnud kuulda.

Uudishimulik Ella kuulab tähelepanelikult peaministri kõnet

Meie tüdrukud on kõik uudishimulikud. Ei tea, millest see küll tuleb? 😀 Isegi Juuli armastab oma nina igale poole toppida ning kõiki asju vaadata, katsuda ning suhu pista. Roosi lemmiktegevuseks on uute asjade õppimine ning uute oskuste omandamine. Inglise keelt oskab ta kohati juba minust paremini, õpetab mulle uusi sõnu. Mis on naljakas, sest ma oskan omast arust väga hästi inglise keelt 😀 Aga lindude nimesid, näe, ei teadnud! Roosi teab.

Kus siis Ellagi õdedest maha saab jääda. Temale meeldib praegu kõige rohkem mööda elamist ringi tuuslata ning erinevate talle seni tundmatute asjadega tutvust teha. Täna näiteks leidis ta põrandalt üles Juuli maha kukkunud saia ning uuris seda hoolega. Veepudelist joomise on ta ka selgeks saanud.

Vahel tuleb siiski ka tõsisemate asjadega tegeleda. Mitte saiade, aga poliitikaga. Näiteks peaministri kõne kuulamine. Ella kuulas seda ülima tähelepanelikkusegsa, käsipõsakil.

Kui emme pilti tegi, vaatas korraks kaamerasse ka:

Juuli ja Ella lammutavad koos pappkarpi

Täna hommikul tabasin meie toreda tandemi seda pappkasti lammutamas. Tellisime Amazonist uue Dream n Play reisivoodi ning Juuli ja Ella asusid seda kohe ühiste jõududega patsutama. Juuli ees ning Ella järel. Vahepeal lagistasid koos naerda ning vaatasid teineteist sellise vandeseltslaslikkusega nagu seda ainult kaks beebit suudavad. Poole tunni pärast oli karbile tuul alla tehtud ning mõlemad olid väga rahul 😀

JUULI JA ELLA – SARNASUSE ILU JA VALU

Leidsin sellise pildi seitsmekuusest Juulist. Ütlen ausalt, et valus on seda vaadata, sest Ella on praegu sama vana (sai just kaheksakuuseks) ning ta on väga Juuli nägu. Ei, ei, Ella ei ole Angelman, Ella on täiesti tavaline laps täiesti tavalise arenguga. Hakkas seitsmekuuselt käputama. Roosi läks seitsmekuuselt käima, aga see on üliharuldane.

“At 6 months old, babies will rock back and forth on hands and knees. This is a building block to crawling. As the child rocks, he may start to crawl backward before moving forward. By 9 months old, babies typically creep and crawl.” Ehk siis tüüpiline beebi teeb kuuekuuselt edasi-tagasi kiikumise liigutusi (täpselt Ella!) ning hakkavad enne üheksakuuseks saamist roomama. Ella hakkas seitsmekuuselt, nii et tubli.  

Aga välimuselt on Ella nii Juuli sarnane, et vahel on mul tunne nagu näeksin enda ees väikest Juulikest. See on ühtaegu ilus ning valus. Mul on meeles, kuidas Juuli istuma ega käputama ei hakanud ning kuidas me muretsesime. Kuidas me seda muret varjata üritasime. Kuidas me ootasime ja lootsime. Põhjust otsisime. Me ei tea siiamaani põhjust. Kas on “süüdi” geenid või miski muu, aga kui kuni seitsmekuuseks saamiseni arenes Juuli ilusti, siis sealt edasi enam mitte. Kui Ella ajas end seitsmekuuselt neljakäpakile ning kiikus edasi-tagasi, siis Juuli lihtsalt lamas põrandal, kõhuli, ning vehkis käte ja jalgadega. Kuna ta sai kuuekuuselt ühe kolmikvaktsiini, siis ma vahepeal mõtlesin, et see on seotud sellega. Tahaksin väga uskuda, et ei ole. Aga ma ei tea. Pärast seda ma igatahes mitte ühtegi oma last beebina enam ei vaktsineeri, ei võta seda oma südametunnistusele.

Aga vot, jah, see oli just see aeg, mil ühe areng peatus ning teise oma suure hooga algas. Seitsmekuuselt.

Nüüd on need kaks nii ühte nägu tegelast parimad sõbrad. Nagu kaksikud. Aga võib-olla nad ongi hingekaksikud?

Ella ja Juuli:

Ella avastab maailma

Just kaheksakuuseks saanud Ella roomab välkkiirelt mööda tuba ringi. Alles oli ta kliimaseadme juures ja nüüd juba on ta tugitooli all. Uudistamist on palju ning huvi pakub kõik. Eriti juhtmed. Parim sõber on jätkuvalt Juuli, kellega on tore koos naerda ja nägusid teha. Juuli on osutunud superlapsehoidjaks 😀 Paned Ella beebivoodisse nõnda, et ta Juulit näeb, ning ta on ülirahul. Selge see, suur beebi on ikka huvitavam kui märksa oskuslikum Roosi 😀

Ella ja Juuli – suured sõbrad

Ella sai täna kaheksakuuseks ning juba on meie pere põhiküsimuseks muutunud: Appi, kus on Ella??? Sest kord on Ella siin. Ja siis jälle seal. Tugitooli all. Pesuresti all. Lambi juures, sikutamas juhtmeid. Diivani taga. Juuli juures. Appi, Juuli juures!

Ei, ega Juuli talle midagi tee 😀 Tavaliselt nad lihtsalt vaatavad teineteist sõbramehelikult. Ellale meeldib Juulit varvastest sikutada ja Juulile teeb see palju nalja. Ta hakkab siis kohe lõbusasti jalgadega vehkima. Aga Ella pea on Juuli jalgadega samal kõrgusel ning tuleb olla ettevaatlik, et sõbramees suurest rõõmust teisele sõbramehele jalgadega vastu pead ei patsutaks.

Praegu on Ellal just see iga, kus ta on Juuliga samal tasemel, Juuli on meil ka nii umbes kaheksa-üheksakuune oma oskuste poolest, ja otse loomulikult on ju vahva koos teise beebiga mängida. Roosi teda praegu veel nii väga ei huvita, sest on nii palju suurem ja osavam. Aga vot Juuli on just see tore mängukaaslane, kellega lelusid jagada ning nalja teha. Nii see elu meie peres käib – Ella käputab meil vilkalt eest ära, täna tegi lausa toale ringi peale, ja meie järel. Vaatama, et kuhu ta nüüd läks. Aga see on muidugi ainult algus. Kui ta veel käima hakkab! 😀

Ahjaa, üks uudis on veel. Ellal lõikusid kaks alumist hammast ära. Roosi oli meil veel aastaselt hambutu, aga Ellakesel kaheksakuuselt kaks kikut juba olemas!

Siin sünnipäevalaps oma uue mänguasjaga (Chicco kaisuloom, mis laulab unelaulu, Roosi idee 🙂

Kas naine peaks mehe sõna kuulama?

Pean muidu Varro Vooglaiust väga lugu, aga tema arvamusega, et naine peaks mehe sõna kuulama, ma ei nõustu. Minu arvamuse ning kogemuse järgi on hea suhe selline, kus sõna mitte ei KUULATA, vaid VÕETAKSE.

Kui mu vanaema Julie Eveline isa keelas tal ülikooli minna, küsides irooniliselt, milleks naistele haridus, ei kuulanud mu vanaema teda ning läks ülikooli. Temast sai Sõmerpalu algkooli juhataja, kui ta võitis koolijuhataja konkursi kolme mehe vastu. Mu isa on rääkinud, et tema ema ja isa said omavahel haruldaselt hästi läbi ega tõstnud kunagi teineteise peale häält. Kummatigi ei tähendanud see seda, et üks kuulas teise sõna. Nad olid lihtsalt enamuses asjades ühte meelt ning kui ei olnud, siis arutasid asjad omavahel läbi ning vaidlesid selgeks.

Vanaemal oli kolm last, üks neist minu isa, ja kui sündis pesamuna Georg, loobus ta koolijuhi kohast, ent jäi siiski edasi õpetajaks. Minu isa sai kodust kaasa teadmise, et sugupooled on võrdsed ning naise sõna maksab sama palju kui mehe sõna. Seepärast kohtles ta mind täpselt samamoodi kui mu kaht venda, Einot ja Vellot. Me kõik saime lapsepõlves isalt kingiks puukoorest vibu ning paadi. Mul on selle paadi krobeline pind siiamaani meeles. Omamoodi kandsid nad sõnumit: sa võid lennutada oma noole nii kaugele kui sa iganes tahad, ja sa võid seilata nii kaugele kui sa iganes tahad. Vahet pole, kas oled mees või naine. Üritan seda nüüd ka oma tütardele õpetada 🙂

Ülemisel pildil mu emantsipeerunud vanaema Tartu Õpetajate Seminari päevil, siin koos oma kalli kaasa Eduardiga: